Tiigrihüpe Koolis haridustehnoloog: aprill 2010

14.-16. aprillini 2010 toimus traditsiooniline EITSA kevadkonverents „E-õpe - tõsine mäng“ http://conference2010.e-uni.ee/. Kolm päeva olid täis sisukaid ettekandeid. Järgnevalt mõned mõtted esinejatelt, mis minu jaoks eriti kõlama jäid.

Mart Laanpere „Strateegiad ja trendid“

http://www.slideshare.net/martlaa/eppe-strateegiad-ja-trendid
Mart Laanpere andis ülevaate sellest, kuidas IT strateegiad on aastatega muutunud. 80ndate teise pooleni oli kõik ITga seotud hariduses nišiala, sellega tegelesid fanaatikud. 90ndatel sai ITst omaette buum. Arvutid ja Internet jõudsid koolidesse. Tekkisid igasugused programmid ja strateegiad. Eesti läks kaasa väikese hilinemisega. 1996. aasta õppekavas oli see trend juba sees. Soomlased said esimesena hakkama programmiga „Infoühiskonna strateegia“, mis puudutas paljusid valdkondi nagu näiteks koolid, raamatukogud jne. 1997. käivitus Tiigrihüppe programm. 2000ndate aastate alguses olid strateegiad väga optimistlikud. 2006. aastaks olid poliitikud pettunud , sest suurt muutust ei olnud sündinud. E-õppe mõiste võeti kasutusel 1998. aastal. 2001. aastal oli olemas juba e-õppe programm. Juttu oli veel Euroopa Liidu 6. Ja 7. raamkavast ning sellest, millised on tehnoloogilised trendid Educause Horizon raporti järgi (mobiilsed seaded, pilveraalindus, geo-lahendused, personaalne veeb, semantiline veeb, peitõpe, mängides õppimine, õpiruumide ümberdefineerimine, portfooliopõhine hindamine ja õpetajarolli muutus). Aasta jooksul on meid ootamas m-õpe ja avatud sisu. 2-3 aasta jooksul tulevad e-õpikud ja avardatud reaalsuse rakendused. 4-5 aasta pärast arvutite žestjuhtimine ja visuaalsete andmete analüüs. Eesti peaks mõtleme sellele, kuidas EL programmide kaootilise mõju alla luua strateegia, mis hõlmaks kogu ühiskonda.

Piret Luik „IKT integratsioon uues riiklikus õppekavas“
Piret Luige ettekanne meeldis mulle väga. Ta rääkis mõistetest, mida me igapäevaselt kasutame süüvimata, mida need tegelikult tähendavad. Näiteks, mis on integratsioon? Liitumine üheks tervikuks liitekohtadeta. Tehnolooga integratsiooniks on vaja spetsiaalseid teadmisi. IKT-d püütakse integreerida olemasolevatesse stsenaariumidesse, muutmata midagi oluliselt. Muutuma peab ka klassiruum, õpetamine, õppimine, hindamine. Olulised on klassi suurus, infrastruktuur, vahendid, juhtimine, õpetamine, hindamine, koolistruktuur, õpetajate oskused, vanemate toetus. IKT integreerimisel haridusse tuleb arvestada mikrotasandit (tund), mesotasandit (teema) ja makrotasandit (aine). Juttu oli ka uuest õppekavast ning sellest, millised on oskused, mis on vajalikud igapäevaeluks:
• Info otsimise oskus
• Funktsionaalne lugemisoskus
• Meeskonnatöö
• Planeerimine
• Suhtlemine
• Probleemide lahendamine
• Õppimisoskus
Rõhuasetus peab olema tervel õppeprotsessil. Iga uue tehnoloogia puhul on vaja kiiresti hinnata selle kasutatavust oma aines. See tähendab laiaulatuslikke teadmisi oma ainest, õpitarkvarast ja pedagoogikast. Kas uus põlvkond on siin lahendus? Piret tegeleb õpetajakoolitusega ja päris sageli kuuleb ta oma üliõpilastelt lauset: „Mina oma õpilasi küll arvutiga piinama ei hakka.“ Ettekanne lõppes küsimusega, et kas me saame ikka rääkida IKT integratsioonist. See oleks sama, mis rääkida tahvli või sirkli integreerimisest kooli. Tehnoloogia on ainult vahend.

Kaido Kikkas „Mängud ja mängulisus õppeprotsessis“

http://www.slideshare.net/UncleOwl/mngud-ja-mngulisus-ppeprotsessis
Kaido Kikkas andis ülevaate arvutimängude loomise ajaloost. Esimeste häkkerite seisukoht oli: teha tööd pulliga pooleks ja teha pulli tõsiselt (seda nimetatakse ka loovuseks). Lahendusi kasutatakse ebasihipäraselt. 60- ja 70ndate MIT-s ja Stanfordis sai alguse tehno-subkultuur, mille taasärkamine toimus 90ndatel (Linux). Ka Eestis on üliõpilastega elustatud MIT laborite vaimu. Selleks on vaja vaba rollijaotust, õppejõud peaks ära lahustuma. Maailma loomise võimalus on võimas motivaator. Mistahes elulähedase protsessi läbimängimine on oma olemuselt mäng. Mängime vabalt. Käsukorras ei saa luua, mängida ja pulli teha. Ülereguleerimine on loovuse surm. Mängulisus on oluline osa õppeprotsessist. Mida suuremaid asju on võimalik luua, seda uhkemad on tulemused.

Linnar Viik „Trendid ja haridussüsteem Kool 2.0“
Linnar Viiki on alati väga huvitav kuulata ja nii ka seekord. Linnar alustas looga, kuidas ta oli õpetanud kuldnokale oma mobiilihelinat pool päeva. Alguse sai kuldnokk selgeks, aga kas sai selgeks ka sõnumi. Praegu ei anna formaalne kõrgharidus mingeid garantiisid. Kõrgharidus on nagu kraanivesi. Tööks vajalikud teadmised omandatakse tööl. Küsimused on, kuidas ma olen õppinud õppima koolis, kellega koos ma saaksin hakata koos tööle ja kuidas kool saaks anda turvatunde, et maailm meie ümber muutub ja jääbki muutuma.
Talendi mõiste avardub. Talendi kuus tahku (Navarra deklaratsioonis):

Tehniline (süstemaatiline metoodiline arusaam asjadest)
Innovaatiline (loovuse ja koostöö võimekus)
Ettevõtlik (teadlikud riskivõtmised, soov muuta maailma)
Sotsiaalne (aktiivne osalemine)
Eetiline (väärtushinnangud, kõige keerulisem)
Emotsionaalne (iseenda tunnetega hakkamasaamine, ka teiste tundemaailma mõistmist, tolerants)

Pole vaja lihtsalt kõrgharidusega inimesi vaid talendikaid inimesi. Kuidas need 6 tahku on toetatud. Süsteemi 6 tahku:

Kaasavus (kuidas suudab kaasata inimesi kõrgharidussüsteemi)
Ligipääs (võrdsed võimalused, soolised, ealised, varanduslikud, piirkondlikud faktorid)
Tõhusus (tehtud investeeringu tasuvus)
Atraktiivsus (kas ja kui palju on ta soovitud muude riikide tudengite ja teadlaste poolt, enamus on muidugi inglisekeelsed ülikoolid)
Paljuealisus (indikaator suutlikkusest tegudes välja jõuda elukestva õppeni, sisseastujate iga)
Asjakohasus (kas me õpetame neid oskusi ja pädevusi, mis on aja-ja asjakohased, kas me peame trendidega kaasa jooksma)

Kas me teadvustame endale seda, et meilt ei oodata diplomiga lõpetajat vaid meilt oodatakse enamat.
Kool 2.0
Massikohandatav õppeprotsess tehnoloogia abil. On elemendid ja struktuurid, mis on ühised. Kas ma toetan talente või surun neid maha. Kõige keerulisemad õpetajale on talendid ja rumalad. Nad on aja ja ressursimahukad.
Vähem peaks olema loenguvormis tund. Rohkem seminari ja arutelu vormis tunde. Õppimine on ühistegevus, mitte individuaalne tegevus. Hinded on 90% ulatuses individuaalsed. Grupitööd ei hinnata, see on tore mäng. Meil puudub selleks hindamise metoodika.
Elukestev õpe algab juba koolis, mitte pärast kooli.
Motiveeri õpetajaid end muutma.
Pole mõtet koolimaja uut tehnoloogiat täis laduda. Mõttetu tehnoloogia on halvem kui mitte midagi teha. Peab olema süsteem, kuidas sa õpid sellest.
Õppeprotsessi arendamisel tuleb lähtuda õpilase väärtusruumist – valikud, kohaldatavus, läbipaistvus, terviklikkus, koostöö, lust, kiirus, innovaatilisus
Sõda talendi üle on läbi. Võitjaks osutus talent.

Jyrki Pulkkinen „Global E-Schools and Communities Initiative“
Jyrki Pulkkinend töötab GeSCIs, mille peakorter on Iirimaal. GeSCI on organisatsioon, mis aitab riigi, regiooni ja globaalse tasemel IT-d ja haridust arendada. Arengumaade riikidel on puudu inimjõust ja finantsvõimalusest. Jyrki rääkiski sellest, kui oluline on arengumaades investeerida haridusse. Lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel võib suureneda, kui investeeritakse vähe ITsse, haridusse ja innovatsiooni. Paraku ei taheta haridusse investeerida, sest kasu ei ole kohe märgata. Haridus võib aga muuta maailma. Praegu ei ole nende riikide haridussüsteemides mingit innovatsiooni. Aafrikas on kooliealisi lapsi palju (pool elanikkonnast). Kui investeerida haridusse, siis võib muutus olla väga suur, sest pool elanikkonnast saab selle. Põhjamaades seda ei juhtuks. Haridusministeeriumitel on siin võtmepositsioon. Tihti ei ole koolides aga laudu ja elektritki. Ainult sülearvutite muretsemine ületaks 3-4 korda eelarve. Samuti pole ühelgi õpetajal aimu, mida arvutiga teha. Samas on 70% Keenia elanikest mobiiltelefonid. Hariduse kättesaadavus on tohutu probleem. Hariduse vilets kvaliteet on suur probleem. Aafrika õpetajad on saanud oma õpetuse 10 aastat tagasi. Alguses peaks õpetaja saama arvuti ja Interneti. See ei oleks nii kallis. Direktorid ja koolijuhid on pudelikael. Kui nemad ei usu sellesse, siis kuidas tegutseda. Valitsus ei saa üksi neid muudatusi teha. Valitsus peaks looma strateegia ja poliitika. Põhiliselt finantseerib avalik sektor. Erasektor ei panusta eriti.
Haridus muudab elu.

Hans W. Giessen „Emotions in Media-Based Teaching: Reasons-Methodology-Consequences"
Hans W. Giessen rääkis sellest, kuidas tänapäeva masinatega saab uurida aju töötamist. On võimalik jälgida, milline aju osa on millal aktiivne. Õppimise ajal on kaks kohta ajus aktiivsed: amygdala ja hippocampus. Amygdala on seotud kiire reaktsiooniga, riskiga ja tõstab pulssi. Tõsist õppimist toimuda ei saa, kui amygdala on aktiveeritud. Hippocampus on seevastu seotud meelde jätmisega, loovusega ning toimib aeglaselt. Informatsioon tuleks siduda positiivse muusikaga. Emotsioonid kestavad kauem kui teadmised. Arvestades kõiki uuringuid peaks pedagoogika muutuma.

Leo Võhandu „Otsetee läbi mängude teadusesse“
Leo Võhandu on auväärses eas härra, kelle mõtteid tasub kuulata. Arvestades eelpool kõneldut, loobus Leo Võhandu oma ettevalmistatud ettekandes ja rääkis lihtsalt sellest, mis mõtted tal tekkisid.
Beebitiiger on vajalik (Peeter Normaku ettepanek). Kooliteadmised on irrelevantsed. Ükski laps ei tea, millega matemaatika kui teadus praegu tegeleb. Stabiilsus on jama. Tuleb muuta ja areneda. Bioloogia õpetamisel mindi üle faktidelt protsessidele. Iga laps peab ära õppima 15 võõrterminit iga päev. Korrutamismeetod, mida õpetatakse, on kõige kehvem maailmas. Masu on tingitud kiirete muutuste ajast. Läheb hullemaks. Tehisintellekt kasvab. Varsti on USA sõduri munder targem kui ta ise. Mittebioloogiline läheb üles. Bioloogiline ei jõua järgi. Hariduses suur kriis tulemas. Ei ole inimesi, kes tahaksid, loogilise mõtlemisega seotud asju õppida. Põhjus hariduses. Kool rikub lapsed ära. Räägitakse metakeelest, mitte keelest. Eelkoolieas õpetatakse igasuguseid asju: tants, uisutamine, muusika. Matemaatikat ei õpetata. Kõige parem oleks algust teha pedagoogiliste kaardimängudega. Kaardipakk on aluseks klassifitseerimisele. Järjestamine ongi peaprobleem. Andmeid on palju. 2,5 aastasel lapsel on juba esimesed loogikaalgmed. Väikelapse mälu on parem kui professori oma. Oluline on tabada kaosest struktuur.

Merle Varendi „Hinnang või hinne – tähendus või lihtsalt number“
Merle Varendi juhitud töötoas oli juttu hindamisest. Viimasel ajal olen ma hindamisele palju mõelnud ja seega sobis see töötuba mulle hästi.
Kätlin Vanari „Eesmärgistatud hindamine“
Kätlin Vanari andis ülevaate sellest, mis on hindamine ja kuidas seda peaks tegema. Üliõpilased peaksid ise endale eesmärgid seadma. Üliõpilane on huvitatud asjadest, millega ta on seotud, millesse suhtub positiivselt, mis on tähenduslik ja millega ta tuleb toime. Üliõpilased ei näe õpiväljundites oma eesmärke. Kes sõnastab õpiväljundeid? Kas tutvustamine loengu algul on piisav? Kui palju on võimalus õpilastel endal eesmärke sõnastada?
Üliõpilased õpivad seda, mida nende meelest hakatakse hindama. Üliõpilane õpib eksamit ja õppejõud õpetab eksamit – pindmine õppimine. Üliõpilane õpib eesmärkide nimel – sügav õppimine.
Hindamine võib olla kokkuvõttev (selekteerimine, võrdlemine, tunnustamine) või kujundav (õppimise toetamine, soorituse üle otsustamine, motiveerimine, tagasidestamine). Hindamine peaks seostuma arendusvõimalustega ja julgustama vigadest õppimist. Oluline on õppimise ulatus ja sügavus.
Kätlin lõpetas oma ettekande küsimustega edasimõtlemiseks:

Kas me ei ole liiga õpetamiskesksed?
Millest lähtuvalt me valime hindamismeetodeid?
Miks meile meeldivad enesekontrollitestid?
Kas me loo liiga vähe võimalusi üliõpilaste tagasiside andmiseks?

Maret Õunapuu „Arendav hindamine“
Maret Õunapuu rääkis arendavast hindamisest. Oluline ei ole, mida õppida. Oluline on, kuidas õppida. Enne hindamist on vaja küsida: Miks? Kuidas ja kes? Mida?
Arendava hindamise meetodid:

Hulktahukalik hindamine (erinevate tahkude arvestamine)
Osalev hindamine (hinnatavate kaasamine)
Võrdlushindamine (jälgitakse tööprotsessi, paaristöös hindamine)
Paarishindamine (võrreldakse üksteise töid)
Portfoolio
Ideekaart
SWOT analüüs

Anneli Kannus „Kvaliteedi hindamine ja hindamise kvaliteet“
Anneli Kannus suhtus oma teemasse väga loominguliselt. Tegime erinevaid harjutusi ja joonistasime. Kõlama jäi mõte, et juhtimine ja juhtkond on kõige alus.

Ragnar Õun „Tark mees taskus“
M-õpe räägib sellest, kuidas mobiiltelefone õppetöös kasutada. M-õpe ei ole e-õppe poeg, pigem vend. Ekraan on mobiiltelefonil väike. Sealt ei saa teksti lugeda. Jääb pilt ja hääl.
On loodud rakendus MLE-Moodle http://sourceforge.net/projects/mle/, mis võimaldab Moodle kursust läbida mobiili abil. Toetab Moodle tavavõimalusi (testid, foorumid). Kõik on mugav. Üks võimalus kasutada mobiili veebilehitsejat või laadida mobiili lisarakendus. Siis saab telefoni asju alla laadida. Kujundada ja personaliseerida paraku ei saa. Ei pea ka Moodle keskkonda olema. MLE-l on oma rakendus. Saab teha ise arvutis sisupaketi ja laadida oma telefoni. M-sisupakett. Ei toeta i-phone.
Hiljem liitus aruteluga ka Marko Puusaar. Koos jõuti tulemusele, et m-kursus peaks sisaldama palju suhtlemist, on võimalik liikuda ja pole mõtet kursusel, kus on palju teksti ja pilte.

E-kursused ei VIP e-kursused
ole üldhariduskoolides just väga levinud, aga tundub, et tulevikus saab neid olema aina rohkem. Seetõttu käisingi vaatamas parimaid e-kursuseid ülikoolides.

Indrek Meos „Filosoofia“
Indrek Meosi kursus asub blackboard’is http://webct.e-uni.ee/ ja on seega kinnine. Tegemist oli väga põneva kursusega, kus loenguid sai vaadata videost või kuulata mp3 failide abil. Hindamiseks olid valikvastustega testid ning foorum. Üliõpilastel on võimalik soovi korral külastada ka seminare, et silmast-silma asju arutada. Õppejõule teeb muret plagiaatlus. Võitlus akadeemilise petturlusega võib tõsise suhtumise korral muutuda sarnaseks võitlusega terrorismi vastu. Pigem tuleks luua atraktiivseid kursuseid. Need, kes ei taha õppida, ei tohi segada neid, kes tahavad õppida. Need, kes tahavad õppida, ei pea kannatama nende pärast, kes ei taha õppida.

Kaido Kikkas „Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid“
Kaido Kikkasel oli ainsata avatud kursus vikiülikoolis
http://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid http://akadeemia.kakupesa.net/arhiiv/ITSPEA
Kursuse eesmärk on panna IT-inimene mõtlema.
Kui asi on avalikult väljas, siis varastatakse vähem.
Kõige olulisem on õpijuhis.
Igal nädalal tuli postitada üks postitus oma ajaveebi. Ajaveebis ei julge keegi lolli juttu ajada. Blogide lugemiseks on vaja kasutada mõnda RSS lugejat. Skype oli konsultatsioonideks. Lisaks kasutati veel foorumit http://www.nabble.com/

Birgit Elu „Inglise keel riigieksamiks valmistujale“
Blackboardis asuv e-kursus gümnasistidele. Jällegi kahjuks on tegemist kinnise kursusega, kuhu ligi ei saa. Kursuse nõrgaks küljeks jäi see, et vestlusosa jäi välja. Seda on keeruline korraldada. Kursus on toimunud 7 aastat ning kogu aeg täienenud.

Anne Küüsmaa „Matemaatika riigieksamiks valmistujale“
Sarnane eelmisele kursusele. Kursuse eripära: hindest ei sõltu tulemus, motiveerimine. Kursus on toiminud 2 aastat (13 ja 10 õpilast). Üleval on tähtsamate teemade konspekt, näiteülesanded, testid.

Ian R. Harrison „Teaching Polymer Science and Engineering at a Reasearch University: Observations on F2F, Web Animations and Blended Courses“
Ian R. Harrison sündis Manchesteris. Hiljem on ta olnud seotud erinevate ülikoolidega (Kanada, Tai). Enamus aega on ta töötanud Pennsylvania Ülikoolis. Seal on 6 korda rohkem üliõpilasi ja õppejõude kui TTÜs. Mitteakadeemiline, uurimiseelarve ja eelarve on 20 korda suurem. Pindala on 500 korda suurem.
Iga õpilast tuleks arvestada. Tuleb toita uudishimu. Õppimine peab sisestama emotsioone ja ei tohiks sisaldada hirmu.
Miks e-haridus? Teha asju selgemaks ja hoida aega kokku.
Ian on juba alatest 1990. aastast loonud erinevaid animatsioone. Animatsioonid oh head, sest annavad ülevaate, võimaldavad aru saada, annavad täieliku pildi. Lihtsalt materjali ülespanemine ei tähenda midagi. Tuleb head asjad üles panna.
Asjad, mida sa ei tea, ei tekita probleeme. Probleeme tekitavad asjad, mida sa tead valesti, sest nendele sa ehitad valed uued teadmised.
Kui õpilane hakkab uut asja õppima, on see nagu Picasso pildi vaatamine. See on vist naine, aga miks tal on 6 sõrme. Õppejõud hakkab andma iga asja kohta selgitusi ja infot.
Õpilasekeskne ei tähenda arvutikeskne.
Õppimine pole vaatemäng. Sa pead olema ise aktiivne.

Heldur Meerits „Eesti haridussüsteem. Kas teel seisulikku ühiskonda?“
Konverentsi lõpetas Heldur Meerits, ärimees, kes on Audentesega seotud.
Igaühel peaks olemas võimalus oma võimeid arendada. Mõned märgid praegu on halvad - suuna hägustumine, haridussüsteemi seis. PISA ja TIMSS testide tulemused on küll head, aga õpilased ei ole rahul ning on heade õpetajate defitsiit. Ühiskond ootab aina rohkem haridussüsteemilt. Paraku tulevad tulemused pika aja pärast. Eliitkoolid, kas okupatsiooniperioodi saadus? Rahvusliku aadli kasvulava? Milline on eliitkooli panus õpilase arengusse? Kui palju sotsiaalne keskkond koolis mõjutab lapse tulevikku? T. Strenze uuring ütleb, et suurim mõju on õpilase päritolul. Kooli suurusel ja õpetajate haridustasemel on samuti positiivne mõju. Õpetajate staažil negatiivne mõju. Muud tegurid ei mõjuta. Töö tehakse tellija materjalist. Riigieksamid mõõdavad teatud oskusi. Need edetabelid teevad rohkem kahju kui kasu. Teised koolide hindamismudelid on aga väga keerulised.
Kõrgharidus kui hüve. Kes pääseb tasuta kohale? Tudengite hulgas ei ole ühiskond ühtlaselt esindatud. Kellele õppetoetused?
Lapse perekond ja elukoht mõjutab tulevikku, aga me ei oska mõju suurust mõõta.
Mida annab inimesele kaasa loodus, perekond, kool ja haridussüsteem?

Igal kevadel tekib mul millegipärast huvi, midagi teada saada. Sel kevadel uurisin, kuidas õpetajad tunnevad ja kasutavad web 2.0 vahendeid. Küsitluses osales 135 õpetajat ja üks huvijuht. I kooliastmes õpetas 48, II kooliastmes 75, III kooliastmes 86 ja gümnaasiumis 70 õpetajat. Paljud õpetajad õpetasid erinevates kooliastmetes. Jagasin õpetajad ära ka ainete kaupa. Humanitaarainete alla lugesin eesti keele, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ja reaalainete alla matemaatika ning loodusteadused. Kõik õpetajad kõigile küsimustele ei vastanud.

Küsitluses osales 31 kooli. Järgnevast sõnapilvest on näha, millised koolid osalesid küsitluses kõige aktiivsemalt (kooli nimi on kõige suurem). Siinkohal suur tänu kõigile vastajatele.

Web 2.0 vahendeid on tohutult palju http://www.go2web20.net/. Tegin valiku ja uurisin Eestis enam levinud vahendeid.

Ajaveebid on koolis päris tuntud ja levinud. Kõige rohkem kasutatakse blogger'i ja wordpress'i keskkonda. Ainult 11 õpetajat ei olnud ajaveebidest midagi kuulnud. 79 õpetajat olid ajaveebe kasutanud. Kõige teadlikumad olid algklassiõpetajad ning kõige vähe olid ajaveebidega kokku puutunud reaal- ja oskusainete õpetajad.

Wikid on samuti paljude õpetajate lemmikud. Eriti tuntud on pbworks ja wikispaces keskkond. 19 õpetajat ei olnud wikidest midagi kuulnud ning 70 oli neid oma töös kasutanud. Huvitaval kombel tuleb välja see, et päris paljud õpetajad on wikisid kasutanud, kuid ei tee seda järjepidevalt.

Sotsiaalsete järjehoidjateta (delicious) ei kujutaks mina oma elu enam ette, aga tundub, et õpetajate jaoks need nii olulised ei ole. 52 õpetajat ei ole neist midagi kuulnud ja vaid 35 on kasutanud. Sotsiaalseid järjehoidjaid on vaja eelkõige neil õpetajatel, kes töötavad erinevate arvutite taga ja ei saa seetõttu brauseri lemmikuid kasutada. Brauseri lemmikute kasutamine on õpetajate seas väga levinud.

Piltide jagamise keskkondade puhul tõin näiteks Picasa, Flickr'i ja Fotki keskkonnad. Võis eeldada, et nendest keskkondadest on õpetajad midagi kuulnud. Ainult 11 õpetajat ei olnud neist midagi kuulnud ja 101 oli mõnda piltide jagamise keskkonda kasutanud.
Videote jagamine veebis ehk youtube või vimeo või ... peaks küll kõigile tuttav olema. Õpilased youtube'is elavadki ja vaevalt see õpetajatele märkamata on jäänud. Siiski ei ole 3 õpetajat nendest keskkondadest midagi kuulnud, aga samas on 72 õpetajat neid keskkondi kasutanud.
Kontoritarkvara ei tähenda enam ilmtingimata MS Office't. GoogleDocs ja Zoho on veebipõhisteks lahendusteks, mis lisaks tavaoperatsioonidele võimaldavad teha ka koostööd. 12 õpetajat ei ole nendest keskkondadest midagi kuulnud, kuid 82 on neid kasutanud.

Podcastid e taskuhäälingud on 70 õpetaja seas täiesti tundmatu maailm. Ometi on ju õpilaste seas tohutult populaarsed mp3 mängijad ning miks mitte ei võiks kool pugeda ka nendesse. Ainult 16 õpetajat on podcastidega ühel või teisel viisil kokku puutunud.

Agregaator on samuti 87 õpetaja jaoks võõras mõiste. Näitena tõin õpetajatele Netvibes ja Pageflakes keskkonna. Nende keskkondade abil on võimalik edukalt hallata erinevaid infovooge ning just seetõttu peaks neil koolis olema oma kindel koht.

Sotsiaalsed võrgustikud nagu näiteks Orkut, Facebook ja Ning olid 9 õpetajale võõrad. 78 õpetajat olid aga mingi võrgustikuga seotud.
Suhtlemine Skype'i, msn'i või mõned videokonverentsi teenust pakkuva keskkonna vahendusel oli tundmatu ainult 1 õpetajale. 120 õpetajat on mõnda neist keskkondadest kasutanud ja 53 õpetajat teevad seda igapäevaselt.

Web 2.0 vahendite abil on võimalik väga edukalt luua ka kodulehti (Weebly, Sauropol, Edicy). 29 õpetajate ei olnud sellest võimalusest paraku teadlikud, kuid 54 olid võimalusi kasutanud.
Küsitluse lõpus võisid õpetajad lisada veel keskkondi, mida nad kasutavad ning järgmiselt sõnapilvelt ongi näha, mida nad välja pakkusid.

Uurisin veel seda, milliseid vahendeid on õpetajad õpilastega kasutanud. Järgnevalt pildilt on näha, et valik on suur ja lai.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ega küsitluse tulemused väga üllatavad ei olnud. Tulemused olid päris head, aga paraku võib arvata, et osalejad olid ka keskmisest suuremad arvutisõbrad.